Ciao ciao üle pika aja! Proovin nüüd mitmete uute postitustega enda viimast kuud kokku võtta. Nii paljust on kirjutada ning eks see viga ole mu iseloomus ka, sest olen üldiselt "kõik või mitte midagi" mõtlemisega. Eks see tegi mulle karuteene ka keskkooli hinnete osas, sest tahan oma töö korralikult ära teha või siis vastasel juhul kui aega või tahtmist pole, jääb mul üldse tegemata. Olen otsinud sobivat hetke, et kõik kirja panna, kuid peas on ikka enda to do listi ülesanded ning olen teiste asjadega tegelenud või siis lihtsalt puhanud. Samuti olen ma tegelenud kooliasjadega, reisinud ning kahjuks ka vägagi halb sündmus perekonnasiseselt. Praegu on aga vägagi sobiv hetk, sest tänane koolipäev on juba läbi, ilm on üsna pilvine ning mul on paar tunnikest vaba aega. Ilusa ilmaga olen nädala sees enamjaolt oma rõdul või siis sõbrannadega väljas ning ei ole väga motivatsiooni toas istuda ning arvutis olla.
Ma tean, et palju kergem on tihti kirjutada, siis ei kuhju neid kirjutamata sündmuseid ega emotsioone, kuid ma proovin ennast tõesti parandada! Nägin just, et nii paljud on mu blogi igapäevaselt jälginud, kuid midagi uut ma kirjutanud ei ole. Kallikesed, andke andeks, et teile pettumust olen valmistanud!
Üritan nüüd oma mälu värskendada ning saate mu tegemistest teada.
12.märts oli lõpuks see päev kui meie kodus toimus ühine õhtusöök minu Erasmuse sõprade ja perega. Mu pere, kelle juures ma lapsehoidjana töötan, on väga huvitatud uutest rahvusvahelistest tutvustest, noorte inimeste mõttemaailmast. Päevane siesta aeg oli muidugi klassikaline kohvitamine Piazza d`Italial, kus nautisime ilusat päikselist ilma ning mõnusat seltskonda. Kõndisin 3 ajal kesklinna, et tüdrukutega kokku saada ning ma nägin oma ~15minutilisel teekonnal vist maksimum 10inimest. Kõik poed olid kinni ning inimesed olid juba töölt kodus puhkepausil ilmselt oma perega aega veetmas. Terves linnas elab ~130 000 inimest, mis pole küll palju, kuid siiski oli linn ikka väga tühi.
Mulle meeldib väljas käies cappucinot juua, sest espressot joon ma kodus. Tegelikult ei joo itaaliased cappucinot kunagi pärast lõuna- ega õhtusööki, ainult hommikuti. Kuid olgem ausad, tegelikult eelistavad nad ikkagi espressot.
Õhtul tegime perega ettevalmistusi õhtusöögiks, mis kujunes vägagi toredaks õhtuks. Mul läks ausaltöeldes lugemine isegi sassi kui palju erinevaid toite me proovisime ning mitu pudelit veini me ära jõime. Võib öelda, et kõike oli rohkelt.
Sardiinia karnevaliaegsed maiustused, mis meil ka magustoiduks pakutud olid(pilt internetist)
Külalisteks olid Neza ja Mateja Sloveeniast, Katleen Belgiast ning Asli Türgist. Meie õhtu lõppes ühe ajal, sest Neza pidi järgmisel päeval mägedesse minema sõpradega ning ta pidi varakult lahkuma. Muse tribute concert jäi ka ära, sest Tumbao suleti teadmataks ajaks probleemide tõttu. See asub täiesti südalinnas ning kohalikud elanikud olid politseile pideva lärmi tõttu päris palju kaebusi esitanud. Nii imelik, et pole seal nüüdseks juba kuu käinud, sest see oli nädalavahetustel meie päris tüüpiline väljas käimise koht.
Mu sõbrad ütlesid pärast õhtusööki, et mul on tõesti oma perega vedanud, sest nad on nii toredad inimesed. Perele meeldisid mu sõbrad samuti, ütlesid, et kui tahan, võin siin allkorrusel(diivanid, suur õhtusöögi laud, telekas ja dvd mängija jne, võimalus grillimiseks) filmiõhtuid teha või midagi organiseerida. Täna, 13 aprill, ongi järgmine rahvusvaheline õhtu meil siin. Ajaliselt ei saanud varem midagi organiseerida, kuid täna sobis. Peatun sellel hiljem pikemalt. Ilmselgelt olin ma pärast seda õhtut õnnelik, sest vastastikuselt klappisid mõlemad pooled väga hästi ning vestluse käiguse saime päris palju huvitavaid teemasid arutada.
Pühapäevaks olid meil samuti plaanid, seega 8tundi ilusti aega välja puhata ning jälle midagi huvitavat kogeda. Katleeniga on meil kokkusaamise punkt väike Sisa, mis on siis natuke üle kümne minuti meie majast. Roberto(minu ja Mateja ühine tuttav; tean teda Giuseppe kaudu) viis meid Uri külasse, kus toimus Sagra del carciofo 2011, ehk artishoki kohalikud pidustused(laat, live bänd, traditsioonilistes riietes etteasted).
Katleen, Roberto, Mina, Asli(Mateja pildistas)
Samuti olid seal Roberto sõbrad, kellest paljud olid siin ülikooli korvpallimeeskonnast. Oh kui hea tunne oli pikki inimesi näha, muidugi oli kihvt see, et nad mängivad kossu.Ma tean, et see kõlab naljakalt, kuid ma räägin tõsiselt. Ei pea ennast väga nüüd üüratult pikaks, 1.75 on selline keskmine, kuid siin on oi kui paljud kohalikud minust kõvasti lühemad.. nii keskealine koolidirektor, ülikoolikaaslased ning ka paljud teised. Sel päeval sain ma aru, oi kui väga ma igatsen korvpalli. Lihtsalt mängudel käia ning kõike sellega seotud. Oma vana tuba Haljalas, mis oligi minu seal olles tohutult paljude korvpallipostrite ja piltidega kaetud( nüüd siis 8 aastase õe poolt Hello Kitty piltidega asendunud, hehe).
Veetsime aega kohalikke traditsioone jälgides, pubis muidugi veini juues(jah, pühapäeva päeval kell 2 on see täiesti tavaline), proovisime artishoki täidisega ravioole. Artishok on vägagi tüüpiline Sardiiniale ning neile meeldib seda väga süüa. Toorelt ma seda ise ei eelista, kuid sain seda restoranis ahjus koos juustuga valmistatult ning see oli päris hea.
Seda päeva võib võrrelda nt Eestis kohaliku külasimmaniga, kuid minu jaoks oli imestust tekitav asjaolu see, et pidustustele oli tulnud ka väga palju noori. Muidugi ei puudunud ka väikeste lastega pered, kohalikud ning vanemad inimesed. Terve küla justkui elas, usun, et tavaliselt on seal üsnagi vaikne ning rahulik elu. Õhtul toimus selle sama pubi välisterrassil live muusikaga esinemine, mis kestis meie õnneks ligi 2 tundi. Esinejaks oli ligi 23-25 aastane noor kutt, kellel oli väga väga hea hääl. Nime kahjuks ei tea ning ilmselt oli ka nn amatöör, aga tema esitatuid laule kuulaks veel ja veelgi. Muidugi oli ka silmailu piisavalt ;).
Järgmisel nädalal pidin juba Eesti tulema, seega oli tol päeval toimund laat minu jaoks ideaalne. Sain väga ilusate Sardiinia piltidega raamatu ainult 2 euri eest ning ostsin oma perele veel mandlimaitselise torrone, mis on tüüpiline Sardiinia maiustus
Torrone
No comments:
Post a Comment